Käisin Reelikal külas
Käisin külas lepatriinumaalija Reelika Karul. Kes juhtumisi veel ei tea temast, siis soovitan lugeda seda Sakalas ilmunud lugu Aime Jõgi sulest. See on kõige siiram ja südamlikum lugu, mis Reelikast kirjutatud. Teised on jäänud kuidagi kuivaks või kaugeks, aga see lugu on nii vahetu ja selles on nii palju emotsiooni, et pisar tuleb silma. Ja just selline Reelika ongi. Teeb oma musta huumorit, on üdini aus, kuid samas nii siiras ja hea südamega ning näeb elus niivõrd palju head ja ilusat, et endal hakkab oma virisemiste pärast häbi. Mitte et Reelikal poleks raske või valus, aga ta lihtsalt ei keskendu sellele ega räägi sellest. Imetlusväärne ja inspireeriv naine, kellelt eeskuju võtta.
Reelika kinkis mulle enda tehtud liblika vitraaži ja nüüd on mul lõpuks ka tema maalitud õnne toov lepatriinu. Suur aitäh!
Reelika ja ta sõbranna Annely tegemistest saab lugeda Võtikmetsa Hobikoja blogist.
Teema Käimised | Arvamisi (4)
