Omaküpsetatud leib
Küpsetasin eile elus esimest korda leiba. Mõlgutasin mõtteid seda teha juba jõulust saati, kui leivaküpsetamisest loo tegin. Korra sain isegi kolleegilt juurestise, aga lasin sellel kapis ära surra, sest ei jõudnud tegudeni. Siis hakkas mu loo põhjal leiba küpsetama mu ema. Ja nüüd hiljuti tuli juuretis mulle jälle nii lähedale, et ei saanud teist mitte võtmata jätta. Eelmisel nädalal seisin leivateo kõrval ja tulid väga head leivad. Nüüd siis proovisin lõpuks ka päris ise.
Küll ma nuputasin, mida leiva sisse panna. Ühest küljest mõtlesin, et õpiks enne klassika selgeks. No et teeks lihtsalt tavalist lisanditeta leiba või siis lihaleiba või seemnetega või kuivatatud puuviljadega leiba. Aga no ei, mul on ju ikka vaja kohe midagi erilist teha. Poes lisandeid osteski suutsin lettide ees valides veel ümber mõelda ja seekord otsustasin siis suitsukana ja suitsujuustu ning teise leiva puhul päikesekuivatatud tomatite kasuks. Aga juustu vist ei tasu küll leiva sisse panna, sest üks leib on nii nätske. Juust on loomulikult kõik laiali sulanud ja leivaga üks mass.
Seda ma nägin öö otsa uneski, kuidas ma tõstan uhkusega rahvale oma leiva lauale ja see on seest nätske.
Muidu sujus kõik kenasti ja päikesekuivatatud tomatite leib on ka okei ja huvitav aga see teine läks jah vist veidi nihu. Eks siis on teinekord teada. Aga ega ma sellepärast veel käega löö. Kuidas ma muidu õpingi. Järgmine kord proovin teisi huvitavaid lisandeid sellele vaatamata, kuigi ega ma usun, et tegelikult klassikalistele leibadele miski vastu saa.
Nii et uhke olen ikkagi.
Ahjust tulles. Ilusad on teised küll.
Ülemine on päikesekuivatatud tomatite ja alumine suitsukana-suitsujuustu (Kadaka juust) leib.
