Nostalgiahõnguline mannaroosa
Kui ma väike olin, või noh, mis nüüd enam nii väike, õigem oleks vist öelda, et kui vanaema veel elas, tegi ta vahel ikka mannaroosat. Mannavahtu noh, aga tema ütles selle kohta mannaroosa. Ja me kõik hakkasime ütlema.
Mina ei ole köögis just väga kõrge lennuga ega ole kunagi teinud ei mannaputru ega -vahtu. Putru käin söömas maal ema juures. Sest ma tean, et tema teeb head. Sellist, kus pole klimpe. Aga ükskord peab ju suureks ka kasvama, eks. Pealgi pole enam vanaema, kes mannaroosat teeks. Nii et võtsin ette ja tegin ise elus esimest korda mannavahtu.
Purustasin jõhvikad blenderis, lasin püree koos vee ja suhkruga keema. Segasin vaikselt nö niristades hulka manna, keetsin 4-5 minutit koguaeg segades ja siis lõin segu mikseriga vahule. Noh, mul ikka veidi klimpe tuli aga maius sai minu meelest väga nämma. Ainult et vanaema järele tuli hirmus igatsus.
